Kõigest eelnevast lähtuvalt otsustasin korraldada kohtingu. Kodus. Kõhus tiirlesid mõõdukad elevusliblikad, sest tavaliselt veedame pidulikumad õhtud kodust väljas ja külastame mõnda restorani, ent sel korral oli kõik vajalik õhtu õnnestumiseks mul juba olemas: nutitelefon ja paar aastat tagasi sahtlisse ostetud küünlad.

Kõlab lihtsalt, eks? Muidu on ühe date night’i sujuvaks kulgemiseks vaja broneerida restoran, mille oled eeldatavasti juba paar nädalat varem kinni pannud, ajastada tööpäeva lõpp selliselt, et jõuaksid kindlasti õigeks ajaks kohale ja käia läbi lillepoest, et aeg-ajalt ka džentelmenina mõjuda. Nüüd on järsku võimalik see mitmete muutujatega valem panna lahenduma lihtsalt telefoni ja küünaldega? Aga täpselt nii oligi. Võtsin end kokku, plaanisin, kratsisin ärevusest korduvalt kukalt ning lükkasin õhtule hoo sisse.

Alustasin taristust, mis mul juba eksisteeris ning asetasin küünlajala koos küünlaga köögilauale, küll pisut ebakindlalt, sest äkki on see ikka üleliigne? Sobib? Ei sobi? Otsustasin, et panen kõik mängu. Tehtud. Mega! Mis edasi, sa mõtled? Et nüüd on see koht, kus potid-pannid lendavad pliidile ning mõnetunnine kokkamismaraton saab hoo sisse? Ei, sest ma olen üle keskmise halb (kodu)kokk. Praemuna ja peekoni praadimises olen küll maailmameister, aga paraku kuskilt sealt ka piir jookseb. Ja täpselt seepärast läksin kindla peale välja- avasin telefonist Wolti äpi.

Ees ootas järgmine etapp – toidu valimine. Ka see on kodukohtingu puhul harjumuspärasest lihtsam, aga siiski peadpööritav, sest laias laastus on taldrikul kogu Tallinn- sain kõik käigud tellida erinevatest restoranidest, eelroog siit, pearoog sealt ning magustoit kolmandast kohast. Sedasi õnnestus kombineerida päris mitmekülgne õhtusöök, mis polnud küll päris 11-käiguline degustatsioonimenüü, ent ehk isegi gramm parem, sest oli a’la carte, mille menüüs sadu restorane ning saime süüa täpselt seda, mida hing ihaldas. Taevas (või rahakott) on sellisel puhul su piiriks! Ühesõnaga, toit sai tellitud. Ajastatud ning pidi saabuma täpselt õigel hetkel.

Õnneks alustasin ka planeerimisega tervelt kaks tundi varem ning jõudsin lisaks toidule tellida veel ka ilma järjekorras seismata (ja ma pean seda suureks õnnestumiseks, sest olen sealt ise rattaga mööda sõitnud ja näinud looklevat järjekorda Rotermanni südamesse) pealinna vähemalt näiliselt kõige populaarsemast lilleärist kimbu, mis selle küünlajala kõrvale kaunis kenasti asetus.

Mis edasi? Eriti vist justkui midagi. Toit? Olemas! Lilled? Vaasis. Kodu? Ikka alles. Kaaslane? Tuli! Kui esialgu oli ta pisut kohmetu ning ei osanud suurt midagi kosta, siis pärast lillede kohendamist ning küünla ümberpaigutamist sai õhtu hoo sisse. Kõik oli pisut teistmoodi, kui „tavaliselt,“ aga kahepoolne arvamus on, et tegelikult ehk pisut erilisemgi, kui käik restorani.

Nii lihtne see vist ongi ning eelis on see, et see lahendus sobib nii esimeseks kui kümnendaks kohtinguks, sest õhtu teeb eriliseks kokkuvõttes inimestevaheline keemia ning kõik muu on vaid kirsiks tordil. Või heaks toiduks biolagunevas pakendis. Ja elevust ning positiivset ärevust polnud mitte grammigi vähem, kui mõnel sõbrapäevakohtingul merevaatega tärnirestoranis.