Ei, aprillis sa päris Itaaliat Eestis ei saa. Häbelik päike julgeb eestlasele omaselt vaid hetkeks pilve tagant välja tulla ja tuul ei too ninna merelõhna, vaid ähvardab sind koos lamamistooliga naabri aeda kanda. Kuid Itaalias on muudki, kui vaid hea kliima. Seal on Eros Ramazzotti, seal on viltune Pisa torn ja seal on maailma parim toit. Õnneks need on asjad, mida on võimalik ka Eestis saada. Välja arvatud Pisa torn. Kuid Eestil on selleks oma alternatiiv, mis asub Tartu Raekoja platsil, kus tegutseb Tartu Kunstimuuseum. Täpselt sama viltune.

Kunstimuuseumist omakorda asub kiviviske kaugusel just see koht, mida restoranihuvilised Tartus tunnevad kui Tartu parima Itaalia köögi pakkujat. Restoran La Dolce Vita. Väike tükike Itaaliat oma suurepäraste maitsetega keset Tartu linna. Koht, kuhu tuli alati endale laud kinni panna, sest muidu tuleb pettuda, kuna restorani peavad heaks ka paljud teised. Aga hetkel on ajad teistsugused ja isegi kui tahaks, siis selleks, et nautida restoranikvaliteeti, tuleb seda teha kodus.

• 

• 

Kas see oli pikk päev õues aia heakorratööde tegemisest, või oli see temperamentsest tülist, mis meil abikaasaga päeval oli, oli hing suunatud Itaalia toidule. Mulle meeldib toitu tellides minna kindla peale. On paiku, kus kvaliteet on muutlikum, kui ilm Raplas ja on kohti, kus sa tead, et sa saad alati just selle, mida sa ootad. Itaalia toiduga ei ole soovi riskida. Aastate jooksul on ära proovitud vast enamus linna restoranid ja tänaseks on teada, kust on mida oodata. Seepärast ka meie soov on pigem tellida lemmikrestoranidest tihedamalt, kui harvemini, sest väga tahaks, et nad ei kiratseks. Et ei tekiks kahtlust, kas jätkata või mitte.

Meie pere absoluutne hitt on „Margherita“ pitsa. Krõbeda ääre ja pehme põhjaga pitsapõhi, tomatikaste ja ja peal hõrk mozzarella juust. See on kõik, mida meie pere lapsed pitsalt soovivad. See pole isegi sarnane mitte sellele pitsale, mida minu üleskasvamise ajal pitsade pähe pakuti. See siin on õige asi. See on see hetk päevas, kus majas on vaikus. Vaid nautlev mõmin, mis laste suust kostub, sest nemad ei ole komplimentidega kitsid. Täna on aga meil taustaks mõnus äraolev Itaalia muusika, mis viib mõtted mõnusale promenaadile väikeses Vasto linnas Aadria mere ääres. See ei ole lihtsalt kõhutäide. See on elamus. Akna taga puid painutav tuul ja tärkav murulible küll meenutavad, kus me oleme, aga mõtted on juba ammu kauguses.

• 

Mina olin valinud endale carpaccio kaheksajalast. Õhukesed kaheksajalaviilud oliiviõli, sidruni ja seedermänni seemnetega. Itaallased on ära tabanud, et hea toit ei pea olema ülemaitsestatud maitseelamus, vaid hea toit on kvaliteetsed koostisosad ja õige balanss. Kaheksa jalg on õrna maitsega ja ootamatult mõnusa tekstuuriga. Minu jaoks on see esmakordne kogemus seda mereelukat proovida. Abikaasa carpaccio veiselihast ei jää aga grammikestki alla ning ma ei oskakski lemmikut valida. Kõik, mis täna laual, on imeline.

Laste lemmik „Tagliatelle al salmone“ on koorene ja rohke lõhega. Ports on piisav, et ära toita kaks täiskasvanut või kolm last. Laste rahulolevad ilmed ja kastmesed lõuad reedavad, et täna pole täiskasvanutel tagliatelledeni asja. Täna teevad lapsed seal laastamistöö. Kaasapandud ciabattaga tõmmatakse ka viimne pastast alles jäänud kaste kaasa, et kokkade imeline kätetöö väärilise paiga endale leiaks. Värskes õhus möllamine teeb söögiisuga imesid. Siiski on La Dolce Vita enda portsjonitega helde ja meie kulinaarne reis Itaaliasse jääkidest jätkub ka homme.

• 

Itaalia on meie jaoks tervik. Ma olen ikka öelnud, et kui me ei elaks Eestis, elaks me seal. Kuid meile meeldib siin ja õnneks on itaallasi, kellele meeldib ka siin ja kuhu nad toovad kaasa selle, mida nad kodust kõige enam igatsevad, et ka meie saaks sellest osa iseenda koju tellides. Grazie!