Eeskujuliku binge-watcheri väljakutse!

Eeskujuliku binge-watcher'ina sai väljakutse minu jaoks juba oktoobri keskel läbi. Vaadatud said nii "Game of Thrones", "Girls", "Silicon Valley" kui ka vana lemmik "True Detective". Enamik seriaalie ja ka Wolti HBO-erisid olid juba varem ära proovitud. #noshame

Üks tore taasavastus oli Tokumaru. Kui talv on jalad alt löönud, siis vaadake, mis autentseid hõrgutisi see koht pakub. Jaapani köögis on kasutusel meile paljuski tuttavad toiduained (nt kala, seened, nuudlid jne), aga ka mõned võõrad lisandid (vetikad, soja, wasabi), mis kõik on looduslikult rikkad naatriumvesinikglutamaadi poolest. NVG annab toidule n-ö tabamatu viienda hõrgutava maitse, mida kutsutakse umami‘ks. Kõlab uskumatult, et üks vetikas võib olla see komponent, mis toidu maitsvaks teeb, aga nii see on. Jaapani köögi sõpradele ei valmista kindlasti pettumust kimchi-ramen, milles on nii koduseid maitseid ja ka võõraid komponente ning parajalt pipart, mis nohusel talvepäeval sööja jälle inimeseks teeb.

Mulle meeldib endast mõelda kui vürtsisõbrast. Sorry/Not-Sorry, et võin olla see tüütu inimene seltskonnas, kellele meeldib aasida oma vürtsitaluvusega, nagu see oleks mingi supervõime. Burro ei valmistanud selles osas kindlasti pettumust. Kui on neid, kes igatsevad vürtsikaid ja krõbedaid kanatiibu, mida kunagi WingStoppist tellida sai (R.I.P.), siis soovitan kindlasti Burrot külastada. Valikus on deemonitele ka ruletivariant, kus üks kanatiib kuuest on koka äranägemise järgi väga ägedat vürtsihagu saanud. Ole Melisandre, tõmba enesele see tiib ning näe, et the night is dark and full of terrors.

Boost ja Kauss pakkusid sarjast “Girls” inspireeritud nimesid, mis on iseenesest kentsakas otsus, kui võtta arvesse show’ tegelasi. Sari väärib kindlasti vaatamist, aga kui ma peaksin Hannah’le või Marniele vastava toidu leidma, siis oleks see kell 5 hommikul kuskilt kioskist tellitud rotiburks, mis sind ka järgmisel hommikul jopel laiutava kastmeplekina kummitama jääb.

Kauss ja Boost õnneks performance’it ei hakanud tegema ning otsustasid maitsvate roogade kasuks – eined on kerged ja õhulised ning tekitavad sööjas hea tunde, et energiat on ammutatud väga tervislikult. Sari väärib vaatamist ja toidud söömist ning positiivsed maitsed ja rentslit väärivad tegelased püsivad uhkelt erinevatel polaarsustel.

Kõike elamusi ei jõua kindlasti kokku võtta, sest süüa sai rohkelt. Vahva oli kindlasti see, et paljud söögid olid mõeldud jagamiseks. Köögi puudumise tõttu olin isiklikult juba suurema osa einetest ära proovinud, aga mu sõbrad said maitsta asju, mida nad enne tellinud ei olnud – seejuures oldi meeldivalt üllatunud.

Restoranide osas on mul hingel kripeldanud üks kindel asi, mis on nii mõnegi maitseelamuse toitu koju tellides rikkunud. Tihti pannakse väga kuumad ja auravad road kokku kokku krõbedate toitudega (krõbekana, friikad, natšod jne), või siis pannakse krõbedad toidud otse fritterist kinnisesse karpi. Siis võib juhtuda, et klient saab kätte vesise suutäie ja restoran saab teenimatult kehva tagasisidet. Kiire googeldamine reedab, et see olevat take-out toidu puhul levinud probleem. Soovitatakse augukestega karpe jm lahendusi, kuid kuna ma pole restorani köögipooles kunagi töötanud, siis olen oma soovitustega pigem ettevaatlik. Tihemini, kui sooviksin, on maitseelamuse vahe restoranis koha peal süües ja koju tellides üüratu.

Ühtlasi sain alles Wolti kaudu teada, et HBO äppi kasutamine on esimesel kuul tasuta. Kindlasti on neid, kes vähemlegaalsetest kanalitest HBO sarju huviga jälgivad. Nüüd on võimalus teha seda äppi kaudu ning vaadata oma lemmikuid suurelt ekraanilt, mitte vidusilmi udusest tikutopsist, kus iga paari minuti tagant pop-up aknad sulle esoteerilist peeti üritavad pähe määrida.

Viimasena tahaksin rääkida teemast, mille enda jaoks fookusesse võtsin. Selleks on kullerite raske töö hindamine. Olen loomult pigem mugav inimene. Võin ühe käe sõrmedel lugeda kordi, mil olen viimase 6 kuu jooksul sularaha automaadist välja võtnud. Woltist süüa tellides tunnen end tihti kehvasti, sest  mul pole kullerile jootraha anda.

Lubasin endale väljakutse alguses, et annan igale kullerile jootraha ja ühtlasi räägin nendega ka sõnakese juttu. Mitmeteistkümne korra sees esines paraku siiski juhtusid, mil ma oma lubadust sularaha puuduse tõttu murdsin. Kulleritega rääkimine pani mind sellele tunduvalt rohkem mõtlema. Enamik neist vastas mulle, jootraha on nende tööpostil pigem erand. Ühel neiul, kes minu käest oma elu esimese tip’i sai, läksid silmad suisa suureks, kui tal veel viimasel hetkel mantlisabast kinni sain, et tänada. Olles ise töötanud nii baaris kui ka restoranis, võin öelda, et suurema osa palgast ja igapäevasest toidurahast moodustas jootraha.

Seega tahakski viimase asjana panna südamele, et peame mõnusatel teleriõhtutel meeles ka neid, kes meile täis kõhu läbi vihma ja tormi rattaga vändates koju toovad. Kui iga tellija annaks kullerile euro, siis võiks see tööpäeva lõppedes moodustada ausa ning auga väljateenitud teenistuse. Hoiame suud naerul ning kõhud täis. Toredat wolt’imist!

Merili Reck, binge-watcher.