Seriaalide maraton-vaatamine ja palju woltimist – hobi või raske töö?

Kuu eest kukkus mulle sülle võimalus vaadata ära kolm HBO seriaali: Silicon Valley, Girls’i ja Game of Thrones’i esimene hooaeg, süüa suurtes koguses toitu ja saada raske töö eest suisa palkagi. Kõlab nagu unistuste töö? Milline on minu kui ühe mitte nii suure seriaalide vaataja kogemus ja kas ootused väljakutsele vastasid tegelikkusele?

Ootused enne suurt seriaalivaatamise maratoni

Põhjus, miks ma kuigi palju seriaale ei vaata, on lihtne – juba selletagi lipsab aeg justkui käte vahelt minema. Ma ei tea, kuhu see aeg kaob. Seriaalid on ohtlikud. Mõelge nüüd, et hakkate vaatama seriaali, mille iga osa lõppeb eriti põneval kohal ära. Kas te suudaksite endale sisendada, et ei, ei, vaatan ainult ühe või maksimaalselt kaks osa õhtu jooksul? Mina ei suudaks. Ja kui sellel samal seriaalil on korraga väljas üle viie hooaja … noo siis võib küll kõik teised, järgnevate päevade tegevused testamenti kirjutada.

Oma varasemat kogemust või selle puudumist arvestades ei teadnud ma millega end tegelikult seon. Algselt oli mul selge ettekujutus, kuidas kogu maraton peaks välja nägema. Silicon Valleyt vaatan koos elukaaslase Henryga, Girlsiks kutsun kokku oma parimad sõbrannad ning Game of Thronesi vaatamine jääb sellaks kui kolime Henryga uude koju. Ideaalseimast ideaalseimas ettekujutuses oleksin jaotanud kõik vaatamised oktoobrikuu õhtute peale ära. Laias laastus pidasin, vähemalt püüdsin plaanitust kinni pidada, aga …

Pika maratoni lõpus saan öelda, et lõpuks vaatasin seriaale üksi ja ühe seriaali hooaja korraga ühe õhtuga. See oli sõna otseses mõttes maraton-vaatamine. Kuigi maratoni reglement nägi ette, et iga seriaali vaatamise korral peaksin samal ajal ära proovima kõik nendeks ette nähtud HBO eined, siis polnud see lihtsalt võimalik. Juba ühe eine lõpetamine oli kogu oma koguse poolest paras pingutus. Rääkimata kolme kuni viie eine söömisest ühe õhtu jooksul. Te teete mulle nalja! Kuidagi proovisin lõpuks pea kõik eined siiski ära.

Silicon Valley

Apple, Google ja eBay on pelgalt mõned näited idufirmadest, kes alustasid oma tegevust garaažist, kuid kasvasid maailmatuntud brändideks. Silicon Valley seriaal annab päris hea ettekujutuse, milline on elu California osariigis asuvas Silicon Valleys. Piirkond on tuntud oma infotehnoloogiaettevõtete suure hulga poolest ning tehnikahuvilised räägivad Silicon Valleyst üpris suure kiindumusega. Eks me oleme piirkonnaga siin Eestis tuttavad, on ju ka meie ja Silicon Valley vahele nii mitmelgi korral paralleeli tõmmatud. Põhjusega.

Seriaali suur eesmärk on kindlasti tuua idufirmade kultuur tavainimesele lähemale. Selle režissöör Mike Judge räägib loo andekast kodeerijast Richard Hendricksist (Thomas Middleditch), kes üritab Põhja-California tehnoloogiabuumi ajal koos oma partneri Erlich Bachmaniga (T.J. Miller) idufirmat käima lükata. Seriaal püüab kiirelt muutuva tehnoloogiamaailmaga kaasas käia ning kuigi praegu, esimest hooaega vaadates, olen ma reaalelust mitme aasta jagu maas (seriaal linastus 2014. aastal) annab hooaeg päris hea pildi poistest, kes istuvad päevast päeva monitoride taga ja püüavad maailma “paremaks paigaks muuta.” Tundub, et HBO Silicon Valley paneb Bay Area tehnoloogiakoridori ja seal maailmas tegutsejate olemuse avamisega naelapea pihta. Seriaal on täis viiteid tuntud tehnoloogiafirmadele. Isegi mina kui idufirmakaugem inimene kogesin nii mitmelgi korral äratundmisrõõmu. Soovitan seriaali kõigile, kuigi ega mul selle vaatamine eriti libedalt ei läinud. Vähemalt algusel.

Binge-watching telefonist

Seriaali reiting IMDb’s (8.6/10) ja Rotten Tomatoes (95%) on kõrge, mispärast olid kõrged ka ootused. Vanas kodus polnud meil telekat ega Telia HBO võimalust. Muidugi ei takista see ühegi seriaali vaatamist. Tellisime Henryga alustuseks Da Vinci Idufirma A&O ehk nende Diavola ja Quattro carni pitsad, striimisime hooaja alla ja hakkasime rõõmsalt vaatamisega pihta. Kolmanda osa peale teatas Henry, et seriaal on igav ja tema rohkem ei viitsi. Olgem ausad, olin parajalt solvunud. No kes siis nii kergesti alla annab? Oli mul vaatamisest ju ka ettekujutus kui poiss- ja tüdruksõbra ühisest ajaveetmisest. Tegelikult olin Henryga igati nõus, kuid uhkus ei lubanud seda tunnistada. Seepärast vaatasin hooaja midagi ütlemata oma väikeselt nutitelefoni ekraanilt üksi siiski lõpuni. Jumal tänatud, et seda tegin. Umbes seitsmenda osa juures läks lugu põnevaks ning lõpuks oli mul isegi kahju, et hooaeg lõppes. Suure tõenäosusega oleksin järgmise hooaja ette võtnud juhul kui ees poleks virvendanud veel kahe seriaali vaatamine.

Fast-growing fast-food?

Da Vinci pitsad olid parajalt suured. Ega pärast kuigi hea olla olnud. Mitte et pitsa oleks halvasti maitsenud, aga kõht sai ülemäära täis. Ometi sõime need veel kahe peale ära. Seepärast ei kujuta ma ka ette, kuidas oleksin sama õhtu jooksul saanud ära proovida ka teised Silicon Valley gigasuured eined. Suured on need vast seepärast, et neid sõpradega jagada. Aga mis siis kui vaadata seriaale üksi?

Kokkupandud menüü oli äge juba oma kirjelduste tõttu. Ja kui parasjagu seriaali ei vaadanud, kuid kogemust omajagu oli, hakkas kogu stsenaarium silme ees väntama juba tutvustuse lugemise järel. Näiteks pakkus Golden Dragon seriaali kõrvale einet nimega Fastgrowing ning selle krõbeda kana ja nuudliroa kohta ütlesid nad, et süües kasvab isu … ja kasvavad ka start-upid ja ettevõtted. Õhtuks tellitud eine sain järgmisel päeval tööle kaasa võtta. Isu ülemäära ei kasvanud, aga kana oli hea. Järgmisena WingStoppi </wings> 24 kanatiiba. Kakskümmend neli tükki. Huh!

Girls

Girlsi vaatamisel püüdsin Silicon Valley juures tehtud vigadest õppida. Kogu suure koguse toidu söömiseks oli vaja suuremat seltskonda. Ja selleks, et seriaali vaatamine üheskoos üle elada, tuli kaasvaatajad valida keskmisele seriaali sihtrühmale võimalikult sarnaste huvide põhjal. Külla tuli Amanda, Kelly ja Johanna. Koos olime justkui seriaali n(e/ä)ljane sõbrannade punt: peategelane ja lootust andev kirjanik Hannah (Lena Dunham), tema parim sõbranna Marnie (Allison Williams) ning ühised sõbrad nõod Jessa (Jemima Kirke) ja Shoshanna (Zosia Mamet). Kuigi režissöör Lena Dunham kirjeldab 20ndates tüdrukute elu New Yorkis, pole see Sex and the City. Mainisin, et ma pole kõige suurem seriaalide vaataja, kuid Sex ja linn on siiski üks neist, mille olen korduvalt ja korduvalt algusest lõpuni ära näinud. Mõlemad seriaalid räägivad seksist, rahast, karjäärist, suhetest ja erinevatest probleemidest, alandustest, ebaõnnestumistest ja haruldastest kordaminekutest, kuid sõbrannade pundid elavad kui täiesti erinevas maailmas. Ja eks mängib omajagu rolli ka naiste vanuseline vahe.

Paar fakti, mida Sa Girlsist arvatavasti ei teadnud

  1. Selleks, et tegelaskujude nimed paremini meelde jääksid, on režissöör Lena kasutanud ees- ja perekonnanimede vahel alliteratsiooni. Kordame nimed uuesti üle: Hannah Helene Horvath, Marnie Marie Michaels, Jessa Johansson ja Shoshanna Shapiro. Lahe!
  2. Samal ajal kui Carrie, Samantha, Miranda ja Charlotte arutasid pea igas osas elu keerukuse üle hommikusöögi ajal, siis Girlsi tegelased olid kuue hooaja peale kokku neljakesi ekraanil vaid 12 korral. See pole kuigi kauge ekraanivälisest sotsiaalsest elust. Ka minul on sõbrannadega raske koos kokku saada. Elud on erinevad ja seda ka meie graafikud.

Minu moodi eined

Wolti kullerid tõid korda mööda kogu posu toitu meile koju kätte. Näljakustutajaks sai Fafa’se „4 sõpra Brooklynis“ koos kahe erineva falafeli ja bataadi friikatega ja magustoiduks Pavlova minitort „Õhtu suhkrust, jahust ja maasikavahust … . Kogu HBO menüüst nii Girlsi, Silicon Valley kui ka Game of Thronesi jaoks kokkupandud einetest meeldis mulle esimene kõige rohkem. Jah, võibolla tüdrukulikult klišeelik, aga kerged toidud on minu jaoks alati go to! Mu tegelik lemmik oli Poké Bowli „Hannah ja Marnie“ ehk kana ja lõhekauss. Viimast olin ma ka varem tellinud, aga kana oma. Vau! Sellele läheb HBO einete grand prix. Lõhe ja kanakaussi ma tüdrukutega ei jaganud, vaid ühe sõin isekalt ära hiljem üksi seriaali vaadates ja teise võtsin siis järgmise päeva hommikul tööle kaasa.

Mida kindlasti silmas pidada kui sõbrannadega koos seriaali-maratoni pidada?

Punkt üks. Seriaalide vaatamisel peaks lähtuma reeglist, et maratonile ei võeta kaasa „alla meetri mehi“. Meie pundis oli pooleteise aastane Ameli, kellelt suuremat seriaalide vaatamise kirge oodata oleks alatu. Ameli tekitas meis lõpuks suuremat elevust kui teleekraani Girls.

Punkt kaks. Ära kutsu sõbrannasid seriaali vaatama juhul kui te pole enne seda tükk aega niisama lobisenud. Eriti hea oleks, kui saaksite kokku päev enne seda, sest tüdrukutel … neil tekib kõneainet kiiresti ja hirmus palju. Ja nii juhtuski. Pärast teist osa panime taustaks mängima Sex ja linna ning HBO Tüdrukud pidin hiljem üksi lõpuni vaatama.

Sarnaselt Silicon Valleyle polnud ma Girlsist algusel kuigi vaimustuses. Kõige oma lapsikuse juures ei tekitanud minus peategelane Hannah ka suuremat sümpaatiat. Episood episoodi järel hakkas Girls mulle üha enam meeldima ning tänaseks olen jõudnud juba neljanda hooajani. Ütlesin ju, et seriaalid on ohtlikud!

Game of Thrones

Olen lugenud, et HBO võttis George R. R. Martini kultusliku ulmesaaga „Jää ja tule laul“ ekraanile toomisega väga suure riski. Sel samal teosel põhineb Game of Thrones ehk Troonide mäng. Kusjuures, Martini peetakse Ameerika J. R. R. Tolkieniks ning lisaks on välja toodud, et ühe õige fantaasiakirjaniku nimes peabki olema topelt-R. Kusjuures ka, “Troonide mäng” on läbi aegade kallimaid ja vaadatumaid seriaale ning sari on kokku võitnud 38 Emmyt, mis on teleajaloo suurim Emmyde arv ühe sarja kohta. Risk vist tasus ära?

Troonide mäng leiab aset umbes Lõuna-Ameerika suurusel Westerose kontinendil, kus talv võib kesta igaviku ning suvi aastakümneid. Sünge ja verise ajajärgu Westeros on killustunud erinevate aadlisuguvõsade vahel. Kõik tahavad võimu ja kõik tahavad Raudtrooni. Troon on sepistatud mõõkadest ja legendi järgi on nii mõnigi kuningas end seal istudes vigastanud või suisa surmagi saanud.

Tegelasi on palju, kuid esimeses hooajas tutvume eelkõige lord Eddard Starki (Sean Bean), kuningas Robert Baratheoni (Mark Addy), kuninganna Cersei (Lena Headey), printsess Daeneryse (Emilia Clark) ning tema hobuisandast abikaasa Khal Drogoga (Jason Momoa). Muidugi ei saaks ka mainimata jätta kergete elukommetega kääbus Tyrion Lannisteri (Peter Dinklage) ja kõigi lemmikut John Snowd (Kit Harrington). Minu isiklik lemmik on väike, aga tugev Arya Stark (Maisie Williams). Tegelasi on tõesti palju ja siin on vaid üksikud nimed.

Ma olen Troonide mängu vaadanud algusest lõpuni kahel korral ja nüüd esimest hooaega suisa kolmgi. Miks see mulle nii väga meeldib? Lisaks parajale ulmelisusele ja põnevust tekitavatele vastusteta küsimustele, meeldivad mulle eelkõige erinevad poliitilised intriigid ja võimumängud. Kusjuures, Martin sai loo jutustamiseks inspiratsiooni Euroopa keskajast, Rooside sõjast ja „Ivanhoest“. Ajalugu jälle oli keskkooli ajal minu lemmik aine ja keskaeg omakorda nii suur lemmik, et käisin sellega olümpiaadilgi. Tohoh!

Mis siis, et vaatasin üksi, aga midagigi maratoni eelsest ootusest läks täppi. Troonide mängu sain vaadata ilusas uues kodus, päris telekast ja koguni Telia HBO kanalilt. Ma ei jõua ära oodata Troonide mängu järge. Ei jõua ära oodata vastuseid Westerose hirmutavatele saladustele, valgete vaimude tegelikule päritolule, Ida müsteeriumile ja Starkide legendile.

Troonide mängu maailma binge watcher’i kombosse kuulusid Lannisteride pidusöök, Öise vahtkonna 998. ülempealiku burger ja Winter is coming ehk seriaalist inspireeritud raamenid. Ma pole taimetoitlane, aga toidu osas muidu pirtsakas ja valiv ning iga liha, eriti sealiha ei maitse mulle teps mitte. Küll aga sõi Henry ülempealiku burgerit kahe suu poolega ja kiitis veel takka. Seal oli isegi muna vahel!

Troonide mängu lõpetuseks üks lugu. Kuulamine omal vastutusel. Võib jääda kummitama.

Aitäh HBO, aitäh Wolt ja aitäh kõigile, kes olid toeks!

Kaidi Reinart, HBO binge-watcher