Kuidas sul päriselt läheb?

Üksi olen. Aga pean hakkama saama ja saan ka. Õnneks on mul sõbrad, kellega saan alati ühendust võtta, kui ennast halvasti tunnen. Laupäeval-pühapäeval plaanisin tööl olla, aga tundsin, et ei jaksa ja veetsin hoopis mitu päeva sõpradega.

Aga see tunne, kui sa tuled õhtul koju.. Sain oma mehega absoluutselt kõigest rääkida. Elasime 14 aastat koos ja meil olid loomulikult omad naljad, oma arusaamine. Kui see ära kaob, siis tekib selline vaakumitunne.

Väljapoole paistad sa äärmiselt tugev.

Mul ei ole ju valikut, nii lihtsalt on, et pean tugev olema. Mul on kolm suurt last, kes õpivad ja teevad omi asju.
Suvine sündmustejada toimus tegelikult üsna kiiresti. Jaanipäeval suri mu mees, 26. oli mu sünnipäev, 28. ostsin endale lõpuks uue auto ja 29. avastasin, et kõik mu tõulinnud on ühe kurja looma hammaste läbi hukka saanud. Ma kasvatasin kanu ja kukke. See oli päris kole nädal.

Mingil hetkel tundsin, et tähelepanu on nii hajunud, et ma ei suuda üldse enam sõita ja siis ma ei käinudki kaks nädalat tööl ega autoga linnas. Õnneks sain ma seda teha ja ei pidanud kellegi käest vabu päevi kerjama. 
Sügis ja talv on muidugi karmid, see pime aeg ei istu mulle. Aga siis aitavad jällegi sõbrad ning küünlad ja hea muusika.
Eile oli näiteks nii tore päev, käisin kinos ja paar tundi hiljem ka teatris.

Kes on sinu jaoks Margot?

Arvan, et ma olen peamiselt rõõmsameelne, natuke püsimatu, sest mulle meeldib olla tegevuses ja tavaliselt on neid tegevusi mitu. Usun, et olen üsna hea suhtleja ning mulle meeldivad inimesed. Saan kergesti sõbraks ja mul on kalduvus suhteid lähedastega hoida, see loob mulle turvatunnet.

Mida sa enne Wolti teinud oled?

13 aastat töötasin Nukuteatris kostüümirätsepana ning mõnda aega ajakirjas Oma Maitse. Veel olen olnud projektijuht müügiedenduse ettevõttes ja korraldanud seetõttu väga palju tooteesitlusi. Üks kõige vahvamaid projekte, mille ma endale tegelikult naljaviluks võtsin, oli rahvaloendamine!

Vahepeal olin veel aiandis tööl ning enne Wolti tulekut töötasin käsitööpoes. Tundub, et kõiki neid asju on väga palju olnud, aga eks elu erinevates etappides on mitmetel põhjustel tulnud igasugu asju teha. 
Woltis töötan kolmandat aastat ja kuidagi tunnen, et võiksin siin päris kaua olla.

Käsitöö on sul ju endiselt hinges?

Käsitöö on mul tõesti alati hinges olnud. Mul on praegu ka järjekordne kudumine kaasas, woltides samamoodi. Kui tekib vaba hetk, siis võtan aga vardad kätte ja asun kuduma. 

Hetkel on mul umbes 24 paari sokke kodus olemas, mis vajavad viimistlemist ja lõpetamist, tavaliselt müün või kingin need siis sõpradele. Mulle meeldib tegemise protsess ja üldiselt ma ei mõtle neid tehes, kuhu nad lähevad.
Teen peale sokkide muidugi ka igasugu muid asju ning tean, et kõiki mu käsitööarmastus ei huvita, aga mind teeb see väga õnnelikuks! Kõik mu sõbrad ja tuttavad teavad, et mul on selline kiiks.

Muugal vean oma käsitööringi. Enamik inimesi seal on Muuga Seltsist, kellega korraldame tegelikult ka igasugu muid üritusi. Nemad on minu kodukoha sõbrad ja see kogukonnatunne on see, mis teeb minu kodukohast kodu.

Kuidas sa üldse Wolti sattusid?

Sõber Erik kutsus. Ja tegelikult kutsus ta üsna tükk aega, aga kohe ma ei tulnud. Siis aga tuli mul tööalaselt natuke jabur aeg. Töötasin Viimsis käsitööpoes, kus oli äärmiselt kõrge rendihind ja rahvast väga palju ei käinud ning siis otsustati, et nad ikkagi ei saa seal müüjat pidada.

Hakkasin niiviisi passiivselt tööd otsima, käisin vahepeal veel aiandis abiks. Õnneks on nii, et igale poole, kust ma olen edasi liikunud, on maha jäänud head suhted.

Mis sai sinu jaoks otsustavaks, miks just Wolt?

Inimlik põhjus- mul oli raha vaja. Sõber küll reklaamis mulle, et saab toredaid söögikohti näha, inimestega suhelda ja linna vaadata, aga see mind alguses nii väga ei motiveerinud.

Mida sa Wolti juures kõige rohkem hindad?

Arvan, et seda, et ma saan oma aega planeerida ja oma rutiini järgida. Tegelikult ka seda, et olen kohanud nii paljusid lahedaid inimesi. Väga vahva on kulleritega linnas kohtuda, vahel on näiteks nii, et ütleme, et mul on Solarises tellimus, mille peale võtmiseks on veel seitse minutit aega, siis ma lähen sinna varem kohale, sest äkki ma näen kedagi.

Ma ei ole kõige noorem woltija, olen 46-aastane, aga ma ei tunne ennast üldse vanana. Ma ei ole hetkekski ennast teiste nooremate woltijate kõrval vanana tundnud, see on hästi äge.

Kas kliendid peegeldavad midagi toredat vahel?

Klientide tagasipeegeldus on eriti äge. Ma viskan vahel mingeid totraid nalju- loomulikult viisakaid, aga mõnikord on lihtsalt sellised momendid. No näiteks, kui klient tuleb vastu kahe suure koera või kahe lapsega, kellest üks on süles ja teine silmad püsti käekõrval ja siis küsid, et kas sinul ongi kõht tühi, mille peale läheb ta nii rõõmsaks ja emal on nii hea meel, et tema lapsega räägitakse.

Mis selle töö juures kõige keerulisem on?

Keerulised on need hetked, kui sa tahad hästi ja palju teha ning kui siis tuleb järsku tellimus, mis viib su hästi kaugele. Ja kui neid on järjest mitu tükki, siis see väsitab. Teisest küljest jällegi tööpäeva alustada ja lõpetada näiteks Viimsis meeldib mulle väga, eriti suvel- päike paistab, kuskil sillerdab meri, sina teed rahulikult ja mõnusalt oma asja.

Mida naljakat ka juhtunud on?

Umbes paar aastat tagasi juhtus selline lugu, et ronisin ühe armsa puidust maja kolmandale korrusele toiduga ja koputasin uksele ning siis avanes uks ja ukseavast tuli ainult üks käsi välja. Aga see oli selline vahva käsi, millel paistis roosa karvase hommikumantli serv, aga käsi ise oli täiesti karvane mehekäsi. Klienti ma ei näinud, sest ta tõmbas käega kähku paberkoti uksevahele ja nii oli meie kohtumine lõppenud. 

Üks vahva klient oli Veerenni tänava kandis ka- temal oli metallist riidepuust tehtud selline agregaat, mis oli pandud nööri otsa ning mille ta lasi siis aknast alla ja haaras sellega koti.

Mis sa arvad, kas fakt, et kullerid on täiesti erinevad inimesed, annab midagi juurde?

Absoluutselt! Elu on nii palju huvitavam. Mulle väga meeldib suhelda nendega, kes on kaugemalt tulnud, sest minu inglise keel on kehv ja nendega suheldes saan seda harjutada.

Millest sa unistad?

Hetkel on hästi pragmaatilised unistused, pean oma kodu korda saama. Päris palju remonti on vaja teha ja katus on tarvis korda teha, see on hetkel minu suurim unistus. Kui sellega on korras, siis tahan ma reisida.

Kuhu sa reisida tahad?

Kõige suurem unistus on Madagaskar. Ma olen eluaeg väga loomi armastanud ja kodus erinevaid loomi pidanud, ka eksootilisi. Ma tahan näha, kus ja kuidas nad päriselt elavad.