Eesti toidukulleri argipäev: “Kõige naljakam on ikkagi see, kui paljas inimene tuleb uksele vastu”

Ragnar Kalm on toidukullerina töötanud juba viis aastat. Baarmeni taustaga ja Austraalias elanud noormehe elu pöördus, kui tal tekkis vigastus, mis ei lubanud tal senist tööd enam jätkata ja oli vaja otsida uus väljund. Ragnar lubas meil vaadata kulleritöö kulisside taha ja jagas, millist elu elatakse väljaspool suurt sinist soojakotti ning pajatas põnevamaid lugusid tööpostilt.

Ragnar on rõõmsameelne, positiivse ellusuhtumisega ja hea huumoriga mees. Täpsemini rahvamees, nagu ta ise ütleb. Enne kulleritööd Woltis on Ragnar elanud perioodi Austraalias, kus nad elukaaslasega töötasid hiigelsuures lambafarmis. Nende iga päev nägi välja 120 000 lamba karjatamist ning traktoritega ringi vuramist. Pärast mõnda aega lambafarmis töötamist, läksid nad üle heinafarmi.

Armastus esimesest silmapilgust (loe: katkisest arvutist)

Kuldsete kätega Ragnaril on pikaaegne baarmeni taust. Ta valmistas jooke Tallinki laeval, kuid pärast mõnda aega seal töötamist, tekkis tal baarmanidele omapärane erialahaigus ehk ülekoormatud valulik ranne, mis segas tal jätkamist. Muideks oma praeguse elukaaslasega kohtus ta laeval töötades. Naine töötas algselt teises vahetus, aga mingil põhjusel sattus ta erandkorras Ragnari vahetusse. Neid viis kokku katkine arvut. Naine olevat läinud abipalvega Ragnari juurde, et mees ta arvuti korda teeks. Osav ja abivalmis meesterahvas nagu Ragnar on, parandas ta arvuti ära paari sõrmeliigutusega. Naise süda oli sellega võidetud.

Uute väljundite otsimine

Kulleritöö peale sattus Ragnar pärast Tallinkile järgnenud perioodi, kus ta hakkas otsima endale uusi väljundeid. «Mõtlesin ja valisin, kas hakkan taksot sõitma või kulleriks või teen üldse midagi muud. Üks töökaaslane laeva pealt juba oli kuller Woltis. Ta kutsus minugi ning soovitas seda järgi proovida. Sellest on nüüd peaaegu 5 aastat möödas ja siin ma olen,» ütleb Ragnar.

Paljas inimene ukse peal vastas

Mehe sõnul on Woltis töötamine lõbus ja üllatav. Naljakatest hetkedest ei jää tal kohe kindlasti vajaka.
«Kõige naljakam on ikkagi see, kui paljas inimene tuleb uksele vastu. Seda ei trumpa vist miski üle. Vahepeal ikka tuleb seda ette, et lähed oma kotiga kohale, viid inimesele tellimuse ja ta tuleb täiesti paljalt uksele vastu. See võtab ikka silmad suureks. Jääd pärast tellimuse üleandmist ka veel mõtlema, et mis just juhtus.»

Ühe veepudeli tellimine 20 meetri kauguselt

«Mõned aastad tagasi oli üks päris huvitav tellimus ka. Sõitsin restorani kohale ja nägin, et klient on ainult ühe väikse veepudeli tellinud. Mõtlesin, et mis seal ikka, võtsin vee kaasa, läksin tagasi autosse ja vaatasin äpist, kuhu ma selle viima pean. Ette tuli, et sihtkoht on 20 meetri kaugusel. Mõtlesin veel korraks, et ei saa olla, aga süvenesin natuke ja oligi sama maja, kus restoran oli. Võtsin siis koti kaasa, sõitsin liftiga neljandale korrusele, andsin vee üle ja oligi kõik. See pani ikka natuke naerma, et ainult väike veepudel telliti lihtsalt sama maja alumiselt korruselt neljandale.»

Uued sõbrad klientide näol

Ragnar on Woltis töötades mõne inimesega isegi rohkem tuttavaks saanud. Neid, kes ukse peale vastu tulevad ja ütlevad «Oh, jälle sina!» on mehe sõnul ka mitmeid kordi ette tulnud.
«See tekitab alati sellise hea tunde, et oled millegi poolest meelde jäänud. Vahepeal ütlen ise mõnele kliendile, kelle juurde juba mitmendat korda satun «Tere jälle!». Kui ütled ja teed selliseid lihtsaid ja väikseid asju, mis näitavad kliendile, et sul on ta nägu meeles, siis see tekitab nendes ka hea tunde.»

Pähe kulunud Tallinna linna kaart

Kullerina töötamine eeldab linna hästi tundmist või kui isegi algul nii hästi linna ei tunta, siis pärast mõnda aega töötamist, jäävad kohad küll meelde. Ragnari sõnul ikka mõned linnaosad on, mida ta läbi ja lõhki ei tunne. «Eks ma olen ikka valinud enda piirkonnad, kus kullerdada ja kõikidesse piirkondadesse ei satu nii tihti. Näiteks Lasnamäe, Viimsi, Peetri…. Aga muidu, näiteks Mustamägi ja seda ümbritsev piirkond on ikka täitsa hästi juba peas ja seal on mul kindlad kohad kujunenud, kus oodata ja kuhu viia. Aga panen alati igaks juhuks Waze’i äpi ka peale, et ikka kõige kiiremat teed kaudu minna.»

Tööloom, kes rabab, et perel oleks kodus hea olla

Mehe sõnul tal vaba aega kui sellist väga ei olegi. «Kõik see aeg läheb mul töö alla, et perel oleks kodus hea olla. Puhkan väga harva, aga kui puhkan, siis mul on kaks kohta, kus käia — üks on Valga ja teine Muhumaa, kus ma ka ise üles kasvasin. Seega, kui vaba aega tekib, siis sõidame nendesse kohtadesse.»
«Tallinnas olles teen ikka tööd. Naljaga võiks öelda, et ma teen nii palju tööd, sest nii lihtne on ennast ükskõik, mis hetkel tööle sisse logida ja aktiivseks panna.»

Õnnelikkus tuleneb kodust ja perest

Ragnarit teeb õnnelikuks perekond ja teadmine, et naisel, pojal, emal, isal, kassil on kõik hästi — nad on terved ja rõõmsad. Siis on ka Ragnar. Mehe sõnul piisab enda puhul lihtsalt sellest, et kõht oleks täis. Rohkem tahta ta ei oskagi.

Unistus pikemast puhkusest

Töökas Ragnar unistab pikemast puhkusest, näiteks Balil, kus ta käis oma elukaaslasega siis, kui elati Austraalias. Sel hetkel neil veel poega ei olnud. Nüüd soovib ta aga paradiisisaart ka oma pojale näidata. Või hoopiski tutvustada väikemeest oma Austraalia sõpradele.

Enda lemmikud

Küsimuse peale, kui tihti ta ise toitu tellib, vastab ta, et aega ajalt ikka. «Mulle meeldib tellida Uulitsast burgereid või kui on millegi teravama isu, siis erinevatest nuudlikohtadest.»
«Mu poja lemmikud on friikartulid, kananagitsad ja õunamahl. Seega, kui perele miskit tellime, siis nende kolme asjaga peab alati arvestama ja valima sellise koha, kus need oleksid olemas.»