Kes teeb, see jõuab: Noor jõgevamaalane jõuab kahes koolis töötamise kõrvalt olla ka toidukuller

Kervin Kull on toidukullerina tegutsenud juba viis aastat. Igapäevaselt kooliõpetajana töötav energiline, tegus ja rõõmsameelne noormees leidis enda jaoks kulleritöö pikkadel suvevaheaegadel uusi väljakutseid otsides. Palusime Kervinil lugejatega jagada, kuidas ta nii palju jaksab.

Kervin ise ütleb, et ta leiab, et ta on isegi natuke püsimatu. „Mulle meeldib kogu aeg tegevuses olla, olgu selleks siis hobid või õpingud.“ Ka inimesena on Kervin ekstravertne – saab alati kõigiga hästi läbi, meeldib uusi tutvusi luua ja üldse inimestega suhelda.

Igapäevaselt töötab Kervin kahes erinevas koolis. Ühes on ta huvijuht ja teises kehalise kasvatuse õpetaja. Lisaks õpetamisele on ta ka tihedalt sees jalgpalli maailmas. Jõgeval on Kervinil oma jalgpalliklubi Jõgeva Wolves, kus on umbes 200 liiget. „Tegin selle klubi umbes 10 aastat tagasi ja kõrvalhobina olen ma jäänud seda juhtima,“ räägib Kervin.

Ka selle kõrvalt jagub tal veel aega, et teha jalgpalli ja eluoskuste trenne MTÜ Spinnis, mis toetab noori, kellel on vaja elus natuke lisatõuget ja abi erinevate sotsiaalsete oskuste arendamisel.

Kas sul vaba aega ka üldse on?

Mulle meeldib vanasõna: “kes palju teeb, see palju jõuab”. Seni on see ka paika pidanud. Kui mul vaba aega tekib, siis hoian ennast ikka võimalikult tegusana. Panustan rohkem aega klubile – korraldan reise, käime võistlustel ja turniiridel. Kui selle kõrvalt veel aega üle jääb, siis olengi näiteks Woltis kuller. Tavaliselt on mul rohkem aega suvel, sest siis koolis tööd ei ole ja saan keskenduda kõigele muule.

Millest sa unistad?

Pean tõdema, et enamus asjad, mida olen tahtnud saavutada ja paljud eesmärgid, mis olen endale püstitanud on praeguseks täidetud, vähemalt mingil määral. Usun muidugi, et alati saab paremini ning et kõiges annab veel edasi pürgida. Näiteks tahaksin tööalaselt veel mõned mõtted ellu viia ja midagi täiesti nullist üles ehitada.
Kui ma väike poiss olin, siis unistasin ja lubasin ka emale, et ostan Vahemere äärde maja kui ma suureks saan. Nüüd olen juba küll suureks saanud, aga selle unistuse ellu viimiseks peab endiselt veel palju tööd tegema.

Mis teeb sind õnnelikuks?

Ma usun, et õnneks pole palju vaja. Kui ärkan hommikul üles ja kuskilt ei valuta, siis ongi kõik korras ja olengi õnnelik. Ma olen inimeste inimene, seega suurt fookust ma enda peale ei panegi. Kõige õnnelikumaks teebki mind see, kui näen, et jalgpalliklubil ja minu lähedastel läheb hästi. Klubi on mingis mõttes nagu oma laps – nullist loodud ja tänaseks juba pea 10 aastat sellega tegeletud.

Tundub, et sul tegelikult on piisavalt tegemist. Miks sa veel toidukulleri ametit pead?

Mul oli umbes viis aastat tagasi põlveoperatsioon, mistõttu ei saanud ma väga pikka aega teha sellisel viisil trenni nagu olin harjunud. Küll aga võisin vaikselt rattaga sõita. Sellel suvel oli mul ka aega tavapärasest rohkem, sest mul oli koolis aastane leping, mis juunis läbi sai.
Siis oligi vaja leida tegevust, et paarikuine auk täita ning natuke lisaraha teenida. Wolt tundus mulle tol hetkel väga loogiline valik – teen nii palju tööd, et raha oleks mõnusalt elamiseks olemas.
Tahtsin pärast operatsiooni ennast kohe liigutama hakata ja siis tundus väga hea lahendusena Tartus rattaga kulleritöö proovimine. Alguses sõitsin keskmiselt 100 km päevas ja esimese 10 päevaga oli üle 1000 km sõidetud. Praeguseks viin tellimusi nii auto kui ka rattaga.
Kahjuks ma täna kulleritööd nii palju ei jõua teha kui vanasti, aga mulle meeldib, et mul on ikkagi võimalus alati äpp lahti teha ja tööle hakata. Kulleritöö ei ole kunagi olnud minu jaoks viitsimise küsimus, kui mul rohkem aega oleks, teeksin seda ka tihedamini.

Ja kui kulleritööd satud tegema, siis eelistad ratast autole?

Mõlemal on omad head ja vead. Autoga on mugavam – soe ja kuiv koht, kus vajadusel oodata, saab telefoni laadida, mugavalt süüa ja pause teha. Lisaks on lihtsam teha pikema distantsiga tellimusi ja seeläbi kasvõi uusi linnaosasid tundma õppida. Ka suuremas plaanis saab pikema tööpäeva teha ja ei väsi nii kiirelt ära. Suur miinus on muidugi kütusekulu ja ka näiteks liiklusummikud ja parkimine.
Rattaga on suur pluss, et trenni saab teha. Lisaks on distantsid lühemad ja kiiremad ning liiklusummikud ja parkimine ei ole kuidagi takistuseks. Aga samas see on väga väsitav, kui tuleb üks tellimus teise järel ning pead muudkui mäest üles ja alla sõitma. Eriti kurnav on see siis, kui ilmad on palavad. Siis tuleb palju pause teha, vett juua ja ei jõua nii palju tellimusi teha kui võib-olla tahaksid.
Mul on näiteks kullerdades kaks korda ratas katki läinud. Üks kord läks tellimust tehes ratta pedaal katki. Ma olin just Woltis alustanud ja sõitsin siis oma vana rattaga üle 100km päevas. Ratas hakkas selle peale lihtsalt lagunema. Õnneks meil oli kulleritega ühine vestlus ja palusin sealt kiirelt abi. Üks teine kuller tuligi kiirelt kohale ja võttis minu, tellimuse ja mu katkise ratta autole. Sain tellimuse viidud, ratas läks parandusse ja samal õhtul tegin ise autoga tellimusi edasi.
Teisel korral sõitis üks auto mu rattale otsa. Mäletan, et olin just paar päeva tagasi uue ratta ostnud ja mõtlesin, et teen sellega paar tellimust. Kohe, kui olin päeva esimese tellimuse üle andnud ja tagasiteel linna, sõitis auto hoovist välja ja mulle otsa. Auto ega minuga midagi tõsist ei juhtunud, aga oma uue ratta pidin kohe hooldusesse viima.

Mainisid, et teil on kulleritega ühine vestlus. Kui Palju sa teiste kulleritega üldse kokku puutud?

Praegu pigem vähe. Kui näen neid kullereid, kellega koos alustasime, siis natuke jutustame ikka. Tegelikult leidsin Wolti kaudu ka kaks tuttavat, kellega siiamaani igapäevaselt suhtleme. Üks ongi praeguseks ka minu jalgpalli tiimi liige ja teine on lihtsalt heaks tuttavaks saanud ja jäänud.

Kui tihti ise kojuveoäpi mugavusi kasutad?

Mulle meeldib kogu aeg uusi kohti proovida. Seega ma pigem väldin selliseid tavalisemaid kohti, mis on igas linnas olemas. Igakuiselt tulevad Wolti näiteks uued eripakkumised ja tihti leian sealt palju uut ja huvitavat, mida proovida. Tavaliselt tellin näiteks kebabi või prae või proovin erinevat pubitoitu, vahepeal ka sushit. Tartus on näiteks METRO võileivakohvik minu arust väga hea, saad seal endale ise võiku kokku panna.